Põllule antud lämmastik läbib protsessi, mida nimetatakse nitrifikatsiooniks. Nitrosomona bakterid muudavad ammooniumi nitritiks. Seejärel muudavad Nitrobacter bakterid nitriti nitraadiks. Mõlemad mullamikroobid on aktiivsemad, kui mulla temperatuur on üle 10°C.

Muld ei moodusta tugevaid sidemeid negatiivselt laetud nitraatidega (nagu NO2- ja NO3-), kuna sellel endal on negatiivne laeng. Need nitraadid on altid leostumisele ja denitrifikatsioonile, kui taim neid lihtsalt ei omasta, mis tähendab, et need ei ole taimele vajaduse korral kättesaadavad.

Põllukultuurid kasutavad kahte lämmastiku vormi: ammoonium NH4+ ja nitraat NO3-. Taimed võivad kasutada mõlemat, kuid ammooniumivorm (NH4+) on mullas stabiilsem, nitraatvorm (NO3-) aga kaob leostumise või denitrifikatsiooni tõttu tõenäolisemalt.

Leostumine on nitraatide kadu juurtevööndist allapoole pinnasesse. Põhjuseks võib olla vihm ja liigvesi. Leostumine toimub seetõttu, et pinnas ja orgaaniline aine on negatiivselt laetud, nagu ka NO2- ja NO3-nitraadid. See tähendab, et need uhutakse kergesti ära, leostuvad kõige sagedamini liivastel muldadel.

Denitrifikatsioon on lämmastiku kadu atmosfääri. See juhtub siis, kui mulla mikroobid muudavad nitraadid lämmastiku gaasilisteks vormideks ja need pääsevad kasvuhoonegaasina atmosfääri. Denitrifikatsioon ei mõjuta ammooniumi, ainult nitraate.

Lämmastiku stabilisaatoreid on peamiselt kolme tüüpi:

·         Aeglaselt või kontrollitult vabastavad väetised

·         Ureaasi inhibiitorid

·         Nitrifikatsiooni inhibiitorid

Aeglase või kontrollitud vabanemisega väetisi on mitut tüüpi, neil on sageli polümeerkate.

Ureaasi inhibiitorid mõjutavad ensüümi ureaasi, katalüüsides uurea hüdrolüüsi mulla pinnal. Väike kogus mulla niiskust võib põhjustada kaitsmata karbamiidi hüdrolüüsi. Seejärel muundub see ammooniumiks ja süsinikdioksiidiks, mis võivad lenduda.

Nitrifikatsiooniinhibiitorid, nagu Instinct, aeglustavad ammooniumi muundumist nitrifikatsiooni esimeses etapis. Nitrosomonas bakterid, mis käivitavad NH4+ konversiooni NO3-ks, on inhibeeritud, mis tähendab, et kasutatavat lämmastikku hoitakse juurtetsoonis.

Kaitske oma väetiseinvesteeringut

• Optimaalseks kasutamiseks taimede jaoks hoidke lämmastikku juuretsoonis, vähendades lämmastiku kadu leostumise ja denitrifikatsiooni kaudu.
• Pikendage lämmastiku kättesaadavust kuni 10 nädala võrra.
  

Optimeerige võimalus paremaks tootlikuseks ja kasumiks

• Juurevööndis saadaval 28% rohkem lämmastikku.
• Maisi saagikus kasvas keskmiselt 10%.
• Rapsi tootlus kasvas keskmiselt 6%.
• Nisu saak kasvas keskmiselt 5%

Hallake aega ja tõhusust

• Vähendage väetiste viskamiste kordi.

Vähendage keskkonnamõjusid

•  Vähendab denitrifikatsiooni keskmiselt 50%
•  Vähendab nitraatide leostumist keskmiselt 50%.

"Lisaks koti juurde andmise" ajad on möödas. Põllukultuurile antava lämmastiku kogus peab põhinema teadlikul agronoomial – nii liiga palju kui ka liiga vähe võib kujuneda problemaatiliseks. Peamine on kasutada õiget kogust ja seda hoida, et väetiseinvesteeringuid kõige tõhusamalt kasutada. Lisaks lämmastiku andmine ei taga, et ajahetkel kui taim seda vajab, selle kätte saab (st tugevad vihmad, soe temperatuur suurendab denitrifikatsiooni kiirust).